Paberpakendite kasutamine sai alguse lihtsast paberkotist. Tänapäeval on sellele lisandunud väga lai valik erinevaid kartongkarpe, volditavaid pappkarpe jne ning oluline  pakend on vahatatud kartong vedelate toiduainete säilitamiseks ja pakkimiseks. Viimane, nn. tetrapakend või PURE-pakend, on taaskasutuse mõttes küll aga segapakendi teema! Tänapäeval toodetakse paberit puidust saadavast tselluloosikiust ning oluliselt on suudetud vähendada tootmise keskkonnakoormust. Paberi tootmisel on Euroopa Liidus tooraineks tselluloos (46%), vanapaber (39%) ja mittekiulised materjalid ( 15%).

​

Paber ja papp on biolagunevad materjalid. See tähendab, et prügilasse sattudes tekitavad nad metaani, mis on 20 korda tugevam kasvuhoonegaas kui CO₂. Samas iga tonn ümbertöödeldud paberit säästab 17 puud (kui need võetaks looduslikust metsast), 3000-4000 kW elektrienergiat (keskmise suurusega eramaja aastane energiatarve, 30 m3 vett ning  27 kg ehk 95% paberi tootmisel tekkivast õhuheitmest jääb olemata.

​

Paberi taaskasutamise puhul on vaja silmas pidada kolme asja. Esiteks materjali saastumine – taaskasutamise võimalusi mõjutavad trükitint, liimid, toidujäägid.  Teiseks, et pakendid on vaja koguda liigiti  ning kolmandaks, et  kuna kiu kvaliteet muutub, vähendab see paberi taaskasutamise võimalusi. Uue paberi tootmiseks vanapaber peenestatakse. Paberikiud muutub iga käitlustsükliga nõrgemaks ja lühemaks, kiu kasutusiga on kuni 8 tsüklit. Kõige pikemad kiud on kvaliteetsel valgel paberil nagu valge kontoripaber. Iga tsükliga halveneb valmistoodangu kvaliteet. Toimingut korratakse seni kuni vanapaberist saab vaid tualettpaberit. Kvaliteedi huvides lisatakse ümbertöödeldavale paberile ka uut kiudu. Lõpuks saab ebakvaliteetsest vanapaberist toota ka isoleermaterjali (soojustusvilla, tselluvilla), pressitud esemeid ning ka nt loomadele allapanu.